Ühes hingamine ehk mõtteid 25. üldlaulupeoga seoses

Ilus nimi ja tore üritus. Jääb kauaks meelde. Aga oli ka neid asju, mis kurvastasid. Paari sellist praegu käsitlengi.
Esiteks see, et eesti rahvas ei ole kunagi varem olnud nii killustunud kui praegusel ajal. (Siinkohal tahan anda eeskuju ja paluda vabandust kõigi rahvuslaste käest, kelle kohta mu uue erakonna esimees on midagi halvasti öelnud. Usun, et nüüd, kus ma kuulun Eesti Iseseisvuspartei ridadesse, võin seda endale lubada.)
Viimati oli eesti rahvas tõeliselt ühtne kahekümnenda sajandi kaheksakümnendate aastate lõpul ja üheksakümnendate alguses. Olime päriselt kui ÜKS RAHVAS. Mäletan hästi 1991. aasta 15. maid, kui rünnati praegust Riigikogu hoonet ja Edgar Savisaar tegi raadios üleskutse appi tulla. Ja väga lühikese ajaga kogunes tohutu hulk rahvast Toompeale, mina nende seas, kuigi olin tollal vaid 15-aastane.
Täna kuulub suur osa eesti erakondade ja inimeste energiast omavahel kemplemisele ja võimuvõitlusele. Ja tuleb enesekriitiliselt tunnistada, et ka EIP ei ole süüst päris puhas. Ka on mingil osal eestlastest vale arusaam Eesti venelastest. Nad ei ole kõik viimseni meie vaenlased. Nende seas on palju inimesi, kes armastavad Eestit kui oma kodumaad. Neile ei tohiks selga keerata. Mul on palju tuttavaid mitte-eestlaste seas, kes räägivad puhtalt eesti keelt. Minu jaoks on nad omad. Eestlased ja eestimeelsed Eesti elanikud võiks ju ühte hoida ja olla kui ÜKS RIIK. Kahjuks on selles suhtes olukord veelgi hullem. Vähe sellest, et me üksteise peale kadedad oleme ja halvasti käitume, vihkab teatud osa eestlasi ju venelasi vaid viimaste rahvuse pärast ja ka vastupidi.
Kahju, et meie praegused juhid ei ole venelaste silmis autoriteedid, nende üle lausa irvitatakse. Olen erinevatest allikatest kuulnud, et meie president on homo. Seevastu Savisaar, kes on autoriteet venelaste silmis, on eestlastel lihtsalt ees. Mul läheb süda pahaks, kui ma Kanal 2 „Reporterit“ vaadates pidevalt näen, kuidas Savisaart jõhkralt ja kallutatult maha tehakse. Mina arvan, et Eesti poliitilisel maastikul ei ole teist nii tugevat isiksust kui seda on Edgar Savisaar. NB! Siinkohal tahan kindlasti ära mainida, et ma ei poolda tema maailmavaadet. Austan teda kui vastast. Täpsemalt: kui väga ohtlikku vastast, keda ei tohi mingil juhul alahinnata.
Teine asi, mis mind seoses äsjase laulupeoga kurvastas, oli see, et meie president otsekui veeris maha kellegi teise kirjutatud teksti. Presidendi kõne algus oli ilus. Näha oli, et need tunnid, mida Rein Oja presidendile esinemisoskuse parandamiseks oli andnud, olid hästi mõjunud. Edasi aga vajus asi täitsa ära. Teksti sisu oli ilus ja õige, aga president ise ei mõjunud eriti veenvana.
Kui ma hiljem sellel teemal ühe oma tuttavaga vestlesin, ütles ta, et ka üks tema tuttav rootslane oli seda tähele pannud. Ma mõtlen seda veerimist. Ärge palun nüüd valesti minust aru saage, aga näiteks Adolf Hitler mõjus kõnemehena ikka väga veenvana. Nagu mõned inimesed on juba märganud, on internetis minu lemmikvideoteks Hitleri kõned. Ta oli väga osav kõnemees ja usun, et igal poliitikul oleks temalt ses suhtes midagi õppida. Lisaks ta kõnemeheandele hindan teda ka sellepärast, et ta suutis ühendada oma rahva. Tänu temale said sakslased ühtseks. Loomulikult tegi ta ka halbu asju. Näiteks ei taastanud Eesti iseseisvust.
Ma tahan, et Eesti oleks tugev riik ja saaks kõikide teiste riikidega hästi läbi. Ja et me ei poeks mitte kellelegi. Ei läänele ega idale. Ma kardan, et selleks oleks vaja tugevat juhti, kelleks isikuomaduste poolest sobiks täna vaid Savisaar. Kahjuks või õnneks ei poolda teda enamik eestlastest. Jah, võiks olla ÜKS JUHT, kes suudaks taas ühendada rahva nii, nagu see oli üheksakümnendate alguses. Kui me töötaks ühise eesmärgi nimel, mitte üksteise vastu ega vaid omakasu nimel, siis oleksime tõesti varsti viie parema riigi hulgas. Seda ükskõik millises valdkonnas. Rahvuslik ühtsus teeb rahvaga imet. Seda näitas nii laulupidu kui on näidanud ka ajalugu. Siis tekib uus hingamine – tõeliselt ühine hingamine.