Lõbus poksija Talis
Postitas: Talis Kitsing. Aeg: 04.01.06 00:00. Kommentaare pole.
Ilmus ajakirjas DI
Lõbus poksija Talis

Legendaarse „Baari” saate üks populaarsemaid osatäitjaid, Talis Kitsing, räägib Di’le spordist, poksist, kaklemisest ning sellest, miks viimasega pole kunagi tark kokku puutuda.

Kas sa oled kogu elu tubli spordipoiss olnud?
Väikesest peale olen malet mänginud. Ujumistrennis olen käinud. Viimased aastad oled tegelenud võitluskunstidega. Mind on sport tohutult aidanud. Ma ju suitsetasin mitu aastat ja jätsin maha just siis, kui poksiga tegelema hakkasin. Jas mis seal salata- igasugu kangemaid aineid 0on ka omal ajal proovitud.

Kuidas sa võitluskunstide peale sattusid?
Alusasin 13-aastaselt sportliku karatega. Sai võib-olla liiga palju igasugu filme vaadatud, sest tollal tulid Eestisse esimesed videosaalid. Sealt see idee. 13-aastaselt läksin Jaanus Rahumäe trenni ja olin seal paar aastat, aga juba siis tekkis soov kickboxing’usse minna. Tahtsin midagi karmimat. Neli aastat tagasi läksin lõpuks poksi ja sealt aasta hiljem kickbox’i edasi. Kohe esimese trenni järel öeldi, et varsti lähed võistlustele. Eesti meistrivõistlused olid. Võitsin ära.

Kuidas tänaval poksioskusi vaja on läinud?
Kui ainult karatega tegelesin, siis tuli situatsioone tänava peal ette küll ja üldiselt see andis teatud psühholoogilise enesekindluse. Aga kui nüüd tagantjärele mõtlen, et mille peale ma lootma jäin, siis oleksin igal juhul enamikel kordadel peksa saanud. Aga tänavasituatsioonis on psühholoogiline külg väga tähtis: kui vastane näeb, et sa teda ikka üldse ei karda, siis võib tihtipeale kaklus üldse ära jääda. Üldiselt ma väldin kaklusi. Aga kui inimene tuleb norima... Kuigi, noh, viimastel aastatel pole seda eriti juhtunud- välimus juba selline.(naerab.) Ja kui ongi reaalseks kakluseks läinud, siis on see väga kiiresti lõppenud.

Aga räägid mõnest juhtumisest?
Kolm aastat tagasi istusime sellises kahtlase kuulsusega kohas nagu Avenüü ja oli üsna suur seltskond. Üks turske vend läks mu tagasihoidliku välimusega mööda ja hakkas temaga norima. Tekkis väike rüselus, aga ma ei sekkunud. Mõtlesin, et las lahendavad ise probleemid ära. Aga kui klaasid ümber läksid, siis hüppasin püsti ja kutsusin kuti välja. Ütlesin talle, et maksku joogid kinni ja mingu ilusasti koju ära. Ta hakkas midagi kätega vehkima ja mina üritasin seepeale kohe jalaga oma firmalööki teha, aga munakivid olid libedad ja ma lendasin pikali. Siis kadus hetkeks enesekontroll ära, hüppasin püsti ja lõin jalaga otse pähe. Vastane kukkus pikali ja enam ei liigutanud. Siis olin ikka päris suures shokis. Vaatasin konkreetselt, et nüüd ongi kõik. Sellist situatsiooni polnud varem elus olnud. Lõppes õnneks kõik hästi, aga see pani palju mõtlema, et ei tasu ikka tänaval midagi praktiseerida. Kunagi ei tea, mismoodi need asjad võivad lõppeda.

Aga ise oled peksa saanud?
Suvel oli üks kurvem näide. Sa võid olla ükskõik kui palju trenni teinud, aga mitme inimese vastu ikka ei saa. Eriti kui oled veel napsi ka võtnud.
Oma kodu lähedal ühes baaris tekkis arusaamatus. Mina, nagu õige mees, ütlesin, et lähme siis välja. Aga see üks-ühele tähendas nende inimeste jaoks seda, et „mina ja see kamp”. (naerab.) Mina ei mäleta mitu neid oli. Üks vend tõmbas mind selja tagant pikali ja sain jalgadega näkku ja igale poole. Hea, et mul selline kõvem pea on. Mingi hetk lihtsalt hüppasin püsi ja vaatasin, et neid on ikka nii palju ja panin jooksu.
Minu arvates kõige kõvem võitluskunst ongi see, kui sa oled hea jooksja. Siis jookse kohe minema ja on kindel, et sa ei vigasta teisi ega saa ise ka viga. Igal juhul ei kunagi mõtet kakelda, aga lihtsalt vahel tuleb ette.

Tundub, et sa oled pidanud väga palju kaklema.
Viimase viie-kuue aasta jooksul keskmiselt kord aastas. Aga situatsioone, millest kinni võiks haarata, kui ise asjast huvitatud oleks, on ikka rohkem olnud.
Tavaliselt tuleb kaklus ette mõne sõbra pärast. Aga kui kõrvalt näen, et hea sõber läheb ise norima, siis mina appi ei lähe. Söögu ise oma supp ära.

Kas pärast „Baari” on tulnud palju tüüpe, kes tahavad sinuga jõudu katsuda?
On olnud olukordi, kus inimesed üritavad endale midagi tõestada. Pärast saadet võib-olla kolm korda. Nagu öeldud- ma väldin selliseid olukordi.
Seda isikut, keda ma mängisin „Baari” saates, ei saa minuga päris samastada. See oli alateadlikult või teadlikult mingi kindel roll, ma üritasin selgeks teha, mis vaatajatele peale läheb, et kuidagi meelde jääda. See vist õnnestus.

Mis teil siis lõpuks ikkagi Tarmoga oli?
Selle Tarmo-looga muidugi on see asi, et ega inimesed tõde teada ei taha. Kes vähegi võitluskunstidega on tegelenud, see saab kohe aru, et lööki reaalselt ei olnud. See oli puhas show. Aga see ei huvita kedagi. Ma vist hakkan tulevikus sellele küsimusele vastama nii, et see oli puhtalt poliitiline kaklus. Kuna Tarmo on Keskerakonnast ja mina pooldan Reformierakonda, siis ma lihtsalt pidin teda lööma. (naerab.) Võib-olla seda tahetakse parema meelega uskuda?

Treener ja treenitav: Talis ja Maria Rahula
TALIS, kuidas Maria treenitavana on?
Maria on väga andekas. Ta suudab ühe ettenäitamise peale kõik võtted probleemideta järele teha. Arvan, et ta võiks aastaga jõuda Eesti tipptasemele.

MARIA, kuidas sa Talise juurde trenni sattusi ja kuidas ta treenerina on?
Tutvusime umbes aasta tagasi juhuslikult ühes vanalinna baaris. Talis on oma ala asjatundja ja fänn ning teeb alati kickbox’ile lahkesti reklaami. Tema jutt pakkus huvi ja sellest ajast käingi ta juures trennis. Tehnilise täpsuse osas on Talis kenal moel nõudlik. Lühidalt: lõbus, tähelepanelik ja pühendunud treener, keda võib sel alal usaldada.

Tekst: Priit Liiviste